siseMina

Oi kui kaua mind on piiranud kohati lausa halvav kinnis-idee:
“aga…mida teised küll arvaks, kui ma teen nii ja naa?“

See on mul takistanud nii mõndagi asja alustada, edendada, proovida.
Turvalisemaid asju olen sellest hirmust hoolimata katsetanud ja teinud. Kuid mind avardavad, potentsiaalselt muutvad, uuenduslikud, raputavad ideed, on olnud vaikselt peidus.

Meenusid olukorrad väiksena, kus keegi suhtus minusse halvustavalt, kritiseeris või ütles midagi negatiivset, mis tõmbas vee peale minu mõttele, õõnestas mu eneseusku- ja kindlust. Hakkasin neid pikapeale ka ise uskuma…et olengi tavaline/keskpärane, teised on paremad, teevad paremini, mul pole midagi erilist/tarka öelda,

Aga nüüd näen ja teadvustan, et tegelikult nendel väljaütlemistel ja arvamustel polnud üldse Minuga suurt seost.

Enamasti inimesed, kes üldse tunnevad vajadust teisi kritiseerida ja halvustada, kiruda, kommenteerida…neil endil on midagi elus tasakaalust väljas. Meie olemus ja tegemised lihtsalt triggerdavad neid. Võibolla oleme liiga rõõmsad, rahulikud, edukad, ilusad, terved jms. Võibolla särame liiga eredalt, oleme liiga head nende arvates.

Meie valgus pimestab ja see on okei. See ei tähenda meie kohta midagi. See ei tähenda, et peame teiste jaoks end tegema vähemaks, väiksemaks, vaiksemaks…tahtma vähem, olema vähem. Et neil oleks mugavam. EI!

ON õigus tahta.
ON õigus teha, mida tahan…valida seda, mida tahan.
ON õigus tunda nii nagu tunnen.

Me ei saa oma elu jätta elamata, kuna keegi teine oma mätta otsas ARVAB midagi. Me ei saa seda arvamust ka kontrollida. Ma ei saa teada, kuidas üks või teine valik üldse kedagi mõjutab. Ja ma ei peagi sellega nii väga arvestama.
Jah, olen HEA inimene ja mõtlen teiste peale (liialt), aga vot kui palju ma endale HALBA sellega teen, kui eitan asju, mis on minu jaoks tõesed?
Kui varjan seda, mida päriselt tahan?

Mõtle, kui kahju…kui me ei julgekski mitte kunagi teistele NÄIDATA seda, mida oleme siia ellu tulnud TEGEMA & LOOMA?

Mõtle, kui kahju…kui me ei suuda lahustada oma hirme, mis piiravad meil elust suuremalt unistada?

Mõtle, kui kahju…kui me ei prooviks väriseva hääle, tudiseva jala ning alguses arglikult endas uusi potentsiaale avastada?

Mõtle, kui kahju…kui jätame asjad pooleli, kuna kardame, et see pole kindlasti piisavalt hea?

Mõtle, kui kahju…kui me ei saagi teada, milleks oleme võimelised?

Mõtle, kui kahju…kui me ei teadvustagi kunagi, et oleme siin ilmas nii väärtuslikud?

Mõtle, kui kahju…kui lubame oma elu dikteerida teiste arvamustel?

Mõtle, kui kahju…kui anname ära oma väe?

Mõtle, kui kahju…kui unustame, kui unikaalsed ja kordumatud me oleme?