SiseMina

Ma ei osanud kunagi suurelt unistada…alati olid kōik ideed nii mōistlikud ja praktilised ja…teostatavad 😀 Kōik unistused olid pōhjendatud ja läbimōeldud…ühesōnaga üldse mitte unistused vaid pigem to-do list 🤦‍♀️

Rääkisin endale veendumusega pikalt lugu, et ma ei tahagi rohkem / mul pole vaja enamat / suuremad ja uhkemad unistused pole minu jaoks / et ma olengi rahul selliste tagasihoidlike asjadega / jne. 

Tegelikult avastasin ükshetk, et ma täiega valetan endale. Ja nii salakavalalt! Ma lihtsalt ei uskunud endasse ja puudus enesekindlus nind veendumus, et olen kōiki neid asju päriselt väärt. Ma ei uskunud, et mu unistused on minu jaoks võimalikud. Sest ma pole ju piisavalt X-midaiganes.

Selliselt need piiravad uskumused töötavadki meis…salaja meid tagasihoides. Ja me ei saa arugi 🤷‍♀️ 

Kui hakkasin seda teemat enda jaoks lahti harutama, siis avastasin igasugu pōnevaid lapsepōlve mälestusi ja fraase, mida mulle öeldi vōi mida ise teatud olukordades järeldasin (vihje: lapsena ei oska me adekvaatseid järeldusi teha). 

Palju olid abiks juhendatud meditatsioonid, sügavamad rännakud, päevikusse lahtikirjutamine, selle teemalised raamatud jm pōnevad tööriistad. Üksi, ilma välise abi vōi tōuketa on raske leida neid ōigeid küsimusi…seepärast mulle meeldis, kui keegi juhendas ja veidi inspireeris suunavate küsimuste vōi mōttekildudega. 

👌 Eriti meeldis üks praktika, kus pidi millestki unistama ja siis unistama veel sellest edasi suuremaks (mōeldes, nagu see unistus juba on täitunud, et mis siis edasi saab) ja siis VEEL kolmas kord ka suuremalt, et unistus oleks laiendatud maksimumini, et läheksime esialgsetest soovidest kaugemale. Alguses oli hirmus raske edasi unistada. Ühtegi mōtet ja ideed ei tulnud pähe, kuna minu jaoks polnud veel tōeline külluslik mōtteviis end avaldanud…

✨ Üks hetk aga avastasin, et enam ei kardagi nii suurelt unistada. Olin järjepidevalt avaldanud survet oma piiridele, et nad avarduksid ja laieneksid. Surusin neile vastu ja tegin tihti otsuseid, mis tekitasid kōhus veidi liblikaid/kōhedust. Ja siis see nähtamatu lagi, mille olin ise loonud, läks katki…piirangud vähenesid…