siseMina

“Ta on nii…ülbe? Uhke? Kelleks ta ennast peab? Ta on nii ennast täis…” Ütled sa silmi kergelt pööritades…

Mingil hetkel elus ma usun, et me paljud tundsime, et turvalisem on: 

Sulanduda märkamatult teiste sekka
Olla teiste silmis meeldiv
Dimmerdada maha oma isikupära
Võimalikult vähe silma torgata
Elada tagasihoidlikult ja vähenōudlikult
Hoiduda hukkamōistu eest
Püsida seal, kus on mugav ja turvaline…

Surudes alla oma tundeid ja tōelist olemust, muutume enda silmis valeks. Vōrdleme end teistega nagu peaksime olema rohkem sarnased. Otsime vigu, mida parandada…nagu oleksime defektsed.

Kui ükskord tōeliselt rakutasandil taipame ja mōistame oma kordumatut, unikaalset olemust, ei taha me enam olla kellegi teise moodi 🤍

Õnneks paljud hakkavad mingi hetk enda tōelisest Minast puudust tundma…mōned varem, mōned vähe hiljem, kui on juba väga valus rahulolematu ja endaga pahuksis olla.

Tihti leiame vastuseid lapsepōlve radadelt — millised me varases nooruses olime, mida meile meeldis teha, hakkavad meenuma unistused, hobid…Ja samamoodi meenuvad kõik olukorrad, mis muutsid meie elukurssi, vähendasid enesekindlust, kus alistusime välisele survele jne.

Vaikselt ja julgelt…uudishimulikult enda sisemist maailma kaardistades, avastame igatsuse suurema enesekindluse, vabama eneseväljenduse ja piirideta audentse olemise juurde. 

Läbi selle leiame tōelise enesearmastuse.
Kogu oma essentsi aksepteerimise ja jumaldamise. 

EneseArmastus ja jumaldamine ei tee kellestki halba, ülbet…ennast-täis inimest. Enesekindlus ja armastus ongi inside job. Me peamegi ennast ISE armastama, ISE tõstma oma sagedust…peeglisse vaadates tõeliselt hindama kõike, mida näeme ja kõike, mis meie sees peidus on. 

Looma kontakti ja ühenduse oma sisemise Jumalannaga, Kuningannaga, sügavama kõrgema kosmilise Minaga. See annab meile VABADUSE olla sõltumatud teiste inimeste arvamustest ning heakskiidust ning usaldada üksnes enda sisemist tunnet. 

Huvitav sōnapaar ENNAST TÄIS. Aga keda teist siis veel? Kas on muid variante?

MUIDE…
Inimesed, kes kritiseerivad, on enamasti iseendaga pahuksis ja oleme neile lihtsalt liiga eredad peeglid. See ei tähenda, et peaksime volüümi maha keerama!

Kōik, mis teises häirib vōi närvidele tavaliselt käib, näitab suure noolega meie endi poole…mis vōi kes meid kadetaks teeb, ebamugavust valmistab, silmipööritama paneb? 

Ole Sina ise. Sest teised on juba vōetud.