SiseMina

Me ei oska nautida, olla rahul.
Vahel tundub, et rahu ise on muutunud kahtlaseks ja võõraks.
Oleme harjunud otsima probleeme ja vigu.

Harjumatu on tunda end hästi, õnnelikuna.
Kui pole midagi valesti, siis meel ise hakkab uusi probleeme looma ja otsima.

Sisse tekib kahtlustav küsimus:
Kas ma olen midagi kahe silma vahele jätnud?
Äkki ikka peaks midagi viga olema?

Oleme harjunud lahendama ja kui midagi pole parandada, siis ei oska midagi peale hakata endaga…ego tunneb end kasutuna.

❗️Mis oleks, kui õpiksime ära uue oskuse ja harjumuse?
– Harjumuse peatuda & märgata, kui on hästi.
— Oskuse mitte kohe edasi otsida ja kaevata.

Lihtsalt jääda paigale.
Hetke.

Lubada endal tunda heaolu, naudingut, rahu, saavutust ja öelda endale mõttes: “Praegu on hästi, mul on hea olla…“

---

TEINE MÄRKAMINE…

Ja kui me siis teadvustame, et midagi meie elus on hästi.
Ei julge me seda teistele väljendada või näidata.

Nagu inimeste vahel oleks vaikiv kokkulepe, et raskustest tohib rääkida…aga rahust ja õnnest natuke vähem.

Kardame, mida teised arvavad, mõtlevad.

Äkki keegi tunneb kadedust.
Äkki keegi arvab, et ma hooplen.
Äkki keegi tunneb end seepärast halvemini.

Ja nii me vähendame ja vaigistame oma rõõme. 

Õnn on saladus.
Vahel on isegi piinlik.

Kui ka ütleme, et läheb hästi, siis igaksjuhuks lisame juurde mingi selgituse või väikese “aga”.

Justkui tasakaaluks.

🙏

Normaliseerime selle, et võime end hästi tunda.

Normaliseerime selle, et me ei pea hästi tundmist välja vabandama.

Normaliseerime selle, et võime oma edu ja rõõmu teistega jagada.

Normaliseerime selle, et rahu ei vaja õigustusi.

Normaliseerime selle, et võime olla õnnelikud ka siis, kui keegi teine maailmas kannatab.

Normaliseerime selle, et ka oma elu kaose keskel on lubatud lõbutseda ja naerda.