SiseMina

Olen viimasel ajal palju mõelnud enesearengu peale.

Mis tõukab meid liikuma, arenema?
Mis on meie sügavam motivatsioon ja põhjus?

Näen enda ümber, kui lihtne on enesearengus langeda pingutamise, tõestamise ja ebapiisavuse lõksu. 

Paljud üritavad endas justnagu kustutada, muuta seda osa, kes on saanud haiget…kes on ebaperfektne, toores, inimlik.

Proovime välja lõigata, eemaldada iga vea, hirmu, häbi, varjupoole…

Pidev enese-optimeerimine, täiendamine, tervenemine, vaimne kasv…

Vajadus olla alati produktiivne, teadlik, alati “õiges energias”.

Soov jõuda järgmise läbimurdeni.
Leida järgmine tööriist.
Saada veel natuke paremaks.

Minu jaoks on oluline eristada, mis paneb meid seda kõike tegema.

Kaks inimest võivad teha täpselt samu asju (mediteerida, kirjutada, treenida, käia teraapias, jääaugus), aga nende sisemine motiiv on täiesti erinev:

Üks teeb seda (enese) armastusest, teine parandamise või põgenemise vajadusest.

❌ Parandamise energia
– ma pole piisavalt…
– pean muutuma (muidu pole vääriline)
– pean kuhugi (mujale) jõudma

🌿 Meeldetuletamise energia
– ma pole katki
– olen juba tervik
– koorin lihtsalt “kihte” maha, et jõuda (tagasi) endani

Huvitaval kombel toimub suurim nihe ja muutus meis sageli siis, kui enese parandamine pole enam eesmärk.

Minu jaoks on isiklik kasv pigem enda väe ja unikaalsuse meelde tuletamine, pühitsemine, väärtustamine. 

Isiklikult valisin selle tee just rahu tegemiseks iseEndaga.

Sisemiselt olin jõudnud punkti, kus tekkis uudishimu ja palju küsimusi.

Sain aru, et asjad pole päris nii nagu ma seni arvanud olen ja minu Mina-pildi all peitub midagi olulist…Avastasin, et me polegi sündinud “sellisena” vaid meid vormivad, kujundavad inimesed, keskkond, kogemused ja tehtud järeldused.

Kes ma olen? Miks ma just selline olen? 
Mis minu eluteed mõjutanud on?
Kuidas Mina tahan elada? Mida väärtustan?
Mis programmid mind juhivad? Mis mind takistab?

Need küsimused viivad meid teele…kaevuma sügavamale endasse…vahel lõputuna näivasse auku.

Ja ühel hetkel tuleme ringiga tagasi “maa peale” ja mõistame, mille peal seisame ja mis seal all on. Millest koosneme.

Olgem ausad – tegelikult läbi-lõhki ei mõista ka…ja see on OK.
Me ei peagi kõike teadma ega mõistma. 

Kuid oluline oli TEEKOND! Protsess.

Aga nagu paljude asjadega siin ilmas, enne kui ise ei proovi, ei koge – ei saa me seda teada.

Enamus meist käib selle teekonna mingil hetkel läbi. 

See loob küpsust.
Eneseusaldust. 
See loob rahu.

Tõeline kasv toimub iseEnda kõikide osade omaksvõtmises, aktsepteerimises, nende integreerimises tervikusse. Oleme harjunud kritiseerima endas teatud tüüpi omadusi ning ülistama teisi aspekte.

Aga kõige tervem inimene on see, kes ei näe end katkisena. 

Mis oleks, kui teeme rahu sellega, et…

…me kõike ei tea, kõike ei oska.
…me pole alati enda parimad versioonid.
…oleme haiget saanud.
…asjad ei läinud nii nagu tahtsime.
…isegi kui endast parima anname, ei pruugi sellest piisata.
…me ei saa kedagi teist peale enda muuta.
…me ei suuda tulevikku ennustada ega kontrollida.
…kõik ei keerle meie ümber.
…see siin saab ükskord otsa ja me ei jõudnud teha kõike, mida tahtsime.
…peame lihtsalt usaldama Elu ja iseEnnast, oma sisetunnet ja siseMina.

Millega sina tahad rahu teha?
Victoria