SiseMina

WOW, mis energiad ja liikumised hetkel käimas…tunne on nagu oleksin kuskil pesumasina trumlis või puhastustules.

Nii palju asju on üles tulnud, et ei oska nendega kohe midagi peale hakata.

Asjade all mõtlen siis kõiki neid lugusid, mustreid, harjumusi, uskumusi, mis mind kinni hoiavad keskpärasuses ning sisestavad oskuslikult hirmu ja kõhklusi.

Praegu on kindlasti (tagumine) aeg nendega hüvasti jätta, kuna see kuhu olen Mina, aga ka kollektiivselt meie kõik, liikumas…seal ei ole kohta nende jaoks. 

Kuna saan vaid enda kogemusest rääkida, siis hetkel näen selgelt, mida olen seni enda kohta uskunud ning millest on raske lahti lasta, kuna olen nende lugudega harjunud…nad on olnud minu truud kaaslased. Ja mingil hetkel oli neist ilmselt ka kasu, aga täna enam ammugi mitte. 

Täna nad hoiavad mind väiksena…ja mina igatsen olla oma TÄIS-SUURUSES, täis potentsiaalis. 

Uh, mida tripp! Olen juba kuskil aasta jagu sellel teel kõndinud ning vahepeal jälle ka eksinud, põnnama löönud – hetkedel, kui Sisemine Kriitik on võitu saanud ning pannud mind taas uskuma midagi enda kohta, mis ei vasta tõele. 

Näiteks, et ma ei oska; ma pole valmis; see x-unistus polegi minu jaoks; olen keskpärane; kedagi ei huvita; see on võimatu jne.

Need mõtted tulenevad sellest kohast, kus kunagi väiksena hakkasin uskuma, et ma ei vääri häid asju, kuna ma pole piisav. 

Kevad on olnud mu sisemaailmas tormine, väga palju (üle)mõtlemist, kahtlemist, küsimusi, tõrksust, ka motivatsiooni/inspiratsiooni puudust…

Ja kõige selle taustal ma töötan läbi praegu seda, et kas unistused/ visioonid/ eesmärgid, mida olen seadnud ja mis kohati on ise mind valinud – kas nad on minu jaoks mõeldud? Või mõni neist ei ole? Kuidas ma aru saama peaks…

Kas jääda uskuma, et kui midagi tuleb raskelt, siis see polegi mulle mõeldud ja vastupidi, kui midagi toimub kerguses ning lihtsuses, siis see on. 

Aga, mis siis kui see kerguses tulev, ei meeldi enam? Kui tegelikult tahan suuri muutuseid ning hoopis midagi sellist, mida enne pole tahtnud? 

Või, see unistus/eesmärk ON mulle mõeldud, aga lihtsalt kardan läbikukkumist, halvakspanu? Kardan muutuseid, mis paratamatult tulevad? Kardan teadmatust? 

Kõik uus on ju hirmutav…

Kõik muutused on nagu väikesed surmad, millega me koguaeg igapäev silmitsi seisame. 

Me sünnime koguaeg uuesti ja kõik, kes on sünnitanud, teavad…et see pole ka just lihtne tegevus. Päris intensiivne protsess!

Või, kas ongi tegu lihtsalt ülemõtlemisegaa, mõtetute lugude ketramisega, mis tegelikult saboteerib minu edasiliikumist ja jällegi osavalt blokeerivad kiirust ning sujuvat teekonda?

Ei teagi. Hetkel. Veel.

Olen rahulikult teadmatuses ja seedin seda kõike enda sees. 

Miski mind kutsub ja midagi ma tean kindlalt. 

Selle peangi võtma Põhjanaelaks ning järgima seda tunnet, mis tuleb sügavalt keha teadvusest, sisemisest tarkusest.

Sisetunne ei peta…aga alati ei suuda minagi temaga koostööd teha, hakkan jonnima ja oma tahtmist läbisuruma.

Kui ka sina oled hetkel sellises keerulises kohas, siis küsi endalt
“Mis on see üks asi, mida sa lihtsalt PEAD tegema?” 

Mis on sinu Põhjanael, mis nagu magnet tõmbab sind enda poole?

Tunnen kogu kehas, et mul on siin elus üks suur sõnum jagada…panus, mida anda kollektiivselt kõigile.

Ja kuna see on SUUR, siis ongi hektiline praegu see sisemaailm…vesi nagu vahutaks ja meri oleks tormine.

Aga ma tean, et see vaibub ja tuleb taas Päike, tuul ja torm rahunevad.

Pean vaid oma ühele sihile kindlaks jääma, oleme endaga leebe/kannatlik, usaldama ajastust. 

Ning jätkama julgelt ühe jala teise ette panemist…vaikselt sammuma edasi, isegi kui kardan.