siseMina

Ei on okei. 

Ei on tegelikult JAH. Kuna öeldes Ei, vabastame tee millelegi muule, mis on rohkem meiega kooskōlas. 

Öeldes ära mōnele vōimalusele, tööotsale, abiküsijale, loome rohkem ruumi ja aega kōigele sellele, millega tegelikult tahame ja on vaja tegeleda. 

Nii me loomegi oma reaalsust ja elu. Valides pidevalt igas hetkes aina rohkem meie sagedusel ja vōnkel olevaid asju-tegevusi-kogemusi. Mis tekitab meis hea tunde…

E I, see ei sobi mulle.

E I, ma ei soovi seda.

E I, mul pole selle jaoks aega.

E I, ma soovin lahkuda.

E I, ma ei nōustu.

E I, ma ei taha.

E I, ma ei saa.

Olen proovinud seda, et kui see pole “100% jah-ma väga tahan” tunne, siis see on EI”.

Raske on muidugi nii kategooriliselt ennast kehtestada…keeruline teistele sōnastada. Tekib tugev vajadus teisele mitte pettumust valmistada…jälle lööb sisse teistele meelejärgi olemine, mida nad minust siis arvavad, mis siis küll saab jne jne. 

Jah, muidugi me ütleme mõndadele asjadele JAH ka siis kui väga ei viitsi, ei taha…kuna mõned suhted on sedavōrd olulised ja hoidmist/panustamist väärt ❤️

Samas, oluline on märgata kui palju me siiski ise VALIME neid asju, mis ei meeldi. Kui tihti astume ise oma piiridest üle vōi laseme teistel neist üle sōita? 

Kas ehk saab ennast rohkem armastavalt kehtestada ja öelda välja, mida me tunneme neid asju tehes ja valides?

Vōibolla saame neid tegevusi teise nurga alt vaadelda ja leida uus perspektiiv ja mōte, miks neid teha? 

❌ Ja kehtestada enda jaoks selge piir. Tunnetada, mis hetkest on KÜLL.

🤍 Tea, et sul on alati ōigus öelda EI ja kui sa seda ei tee, siis see on VALIK

Mis olukorras on Sinul raske EI öelda? Nii pōnev oleks lugeda 🤗